Läheduses asuvad looduskaunid- ja ajaloolised paigad ning vaatamisväärsused:

Hiiemäe Puhkemaja paikneb Kunda linnapiiri lähedal, mererannast ligikaudu 3 kilomeetrit sisemaa poole, loodus- ja muinsusmälestisena kaitse all oleva võimsa vallseljandiku Kunda hiiemäe kõrval orus. Rahvajuttudes on Kunda hiiemäge kirjeldatud kui muistset hiit, kus ennevanasti käidi palvetamas ja ohverdamas, aga uuemal ajal peeti simmaneid ja tantsupidusid. Ettevõtte nime loomisel lähtutigi asukohast – hiiemäe.

Jalutuskäigu kaugusel on Eesti parim lõhejõgi (Kunda jõgi).

Kunda mõis – asub paarisaja meetri kaugusel ning oli kunagi üks suurejoonelisemaid mõisaansambleid Eestis. Esmakordselt on seda mainitud 1443. aastal. Esinduslik hilisbarokne mõisasüda ehitati 18. sajandi neljandal veerandil Schwengelmite ajal. 1840 asusid mõisa Girard de Soucantonid. Omaette ja väga maalilise kompleksi moodustavad klindirinnaku all jõe kaldal asuvad 1870.–80ndatel aastatel ehitatud võimsad, jõuliselt liigendatud paekivist seinte ja tuudordekooriga (järsult eenduvate karniiside, aknapealsete simsside jmt-ga) hooned: viinavabrik, veski ning meierei. Säilinud on omapärane paekivist veskitammide ja kanalite süsteem. Hoonestuse liidab tervikuks suur vabakujunduslik park. Tänapäeval on mõisavaremed tuulte pesaks (mõisa peahoone on alates Teisest maailmasõjast varemeis), kuid hoolsale vaatlejale võivad need vanad ja väärikad müürid jutustada põnevaid lugusid möödunud aegadest.

Kunda hüdroelektrijaam – rajati 1893. aastal Kunda jõe kärestikele tsemendivabriku varustamiseks elektrienergiaga ning on Baltimaade esimene hüdroelektrijaam 240-hobujõulise turbiiniga.

Kunda tsemendivabriku varemed – jõeorus paiknevad esimese tsemendivabriku varemed. Tsemenditootmise ajalugu ulatub 1870. aastasse, mil Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton ja keemik Viktor Christoph Lieven hakkasid tsementi tootma. Toorainena kasutati muistse Kunda järve põhja ladestunud lubjamerglit ja sinisavi.

Kunda tsemendimuuseum – asub endise tsemendivabriku kontorihoones. Muuseumis on võimalik tutvuda tsemendi leiutamise ja kasutusele võtmise looga, tsemendi tootmisprotsessiga ja Kunda tsemendivabriku ajalooga.

Kronkskallas – Lääne-Virumaa ainus järsk ja hambulise servaga pangaastang. Umbes 35 m kõrguselt on hea vaade all laiuvale linnuparadiisile, Roogsaare lahele ja roostikus maaninale, samuti pikale sadamamuulile, loodes paistvale Liivasäärele ja Toolse linnuse keskaegsetele varemetele.

Malla mõis – esimesed kirjalikud andmed mõisa kohta pärinevad aastast 1443. Keskajal oli Malla mõis rajatud vasallilinnusena. Eesti NSV ajal kuulus mõis Eesti kalatööstuse tootmiskoondis Ookeanile. Mõis pälvis tähelepanu 2014. aastal, kui soomlane Risto Pietilä soetas selle bitcoinide eest. Peahoone põles 7. septembril 2018. aastal.

Kundas asuva Kukerpallimäe jalamil oli pikka aega puiduladu. Vaateplatvormil on võimalik puhata, pidada piknikut ning nautida kaunist vaadet.

Lontova – Kunda üks vanim linnaosa on seotud Kunda sadama sünnilooga. Aastal 1805 kirjutas keiser Aleksander I alla loale sadama ehitamiseks Kundasse. Tolleaegsele Vene keisririigi pealinna Peterburi saksa soost ärimehele Schnackenburgile tuli hiljem mõte asutada Kunda randa ka kuurort pealinna jõukatele elanikele, ehitada hotell külalistele ja hoone tolliametile, rajada Kunda jõele veel teine saeveski ning jõesuudme lähedale sadamamuul. Kõigele sellele pandi nimeks Neu London – Uus London, mis kohalike poolt meelepärasemaks – Lontovaks kohendati. Kunda kaubasadama tegevus lõppes 1940. aastal. Taasavati sadam AS-i Kunda Nordic Tsement koosseisus ning tänapäeval areneb Kunda sadam iga aastaga üha arvestatavamaks mereväravaks Eestis. Hilistalvel, kui lumi on juba sulanud, reedab Lontova metsas mõrkjas-vürtsine lõhn kevade algust. Karulauk on nina sambla seest välja pistnud. Lontovasse olla see vürtsise maitsega taim sattunud koos viikingitega, kes hoolitsesid, et neid kevadel vitamiinipuudus Kunda lähistel randudes ei tabaks.

Letipea neem ja kaluriküla – sadama lähedalt Lontovast ida-kirde suunas edasi liikudes jõuame Letipea neemele ja kalurikülla, mis on kuulus suurte rändrahnude poolest. Kohe küla alguses hakkab silma Tagaküla Suurkivi, mille ümbermõõt on ligi 30 ja kõgus 4 m. Päris kalda veerel seisab looduskaitse all olev Ehalkivi, mis on Põhja-Euroopa suurim kivimürakas (maht 930 m³).

Lammasmägi – on üks vanimaid inimasulapaiku Eestis. Asulakoht leiti 1886. Leidudest järeldus, et keskmise kiviaja küttide ja kalastajate asulas elati 8700-4950 eKr. Kui hiljem leiti mujal sarnase vormiga luuriistu, hakati seda mesoliitikumi kultuuri kõige rikkalikuma asukoha järgi nimetama Kunda kultuuriks. Endiselt järve saarelt on leitud umbes 3800 eset. Väike küngas oli kunagi järvesaar.

Kunda lammasmägi

Viru-Nigula Koduloomuuseum asub endisaegses pastoraadis, mis on ehitatud 13. sajandil. 1658. a rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Kirikumõisa taastasid neli ümberkaudset mõisat. Uus maja sai avar, aga eklektiline. Muutumatult on säilinud kelder ja võimas mantelkorsten. Hilisemal (nõukogude) ajal on hoone olnud kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. 
Muuseumis on väljapanekud erinevatest ajastutest. Nende hulgas ülevaated ja fotod Otto Wilhelm Masingu elust. Väljapanekud küüditamistest ja kolhoosiajast, vanad tööriistad, tarbeesemed ning ajutised näitused.
https://virunigulamuuseumid.ee/

Viru-Nigula lähedal paiknevat Vasta mõisa on esmamainitud 1398. Mõisa härrastemaja ehitati tõenäoliselt 1770. paiku Carl Ludwig von Ritteri ajal. Enne 1919. a võõrandamist kuulus mõis Reinhold von Winklerile. Alates 1998. a toimuvad mõisas renoveerimistööd. Mõisas tegutseb täna Vasta kool. Igapäevaselt on mõis vaadeldav väljast kuid suviti saab peahoonet külastada “Unustatud Mõisad mõisamängu” raames. Mõisasüdamikku suunduva tee ääres asub valitsejamaja, kus 1833. a pidas rahvuseepose “Kalevipoeg” looja Friedrich Reinhold Kreutzwald oma pulmapeo sakslanna Marie Elisabeth Saedleriga.

Maarja kabeli varemed – asuvad Viru-Nigulas ning on ehitatud 13.saj Maarja kabeli ehk Sõja-Maarja kiriku varemed. Arvatakse, et kabel rajati tähistamaks venelaste üle saavutatud võitu 1268 Liivi ordu ja venelaste vahel toimunud lahingus. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja muutus rahvaliku ebausu keskuseks, mis 17. saj keskel põhjustas osalise lammutamise ja järgneva lagunemise. Tänaseks on säilinud endisest kabelist otsaviil. Kabel on haruldane, kuna erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehituslaadi poolest ning on teadaolevalt vanim kivist sakraalehitis Virumaa.